Karin Maasel: Hiiumaalt Vanuatule maailma päästma

Kariniga kohtudes on selline tunne nagu tunneksid teda juba ammu, kuigi näed elus esimest korda.

Oma olemuselt naerusuiselt särav ja soe – lisaks, nagu ta ise ütleb – “põline hiidlane, mitte sisserännanud” – ei või peale vaadates aimatagi, millist häda ja viletsust Karin oma tööga seoses näeb. Naine, kes on pool elust Eestist eemal elanud, töötab nimelt inimarengu ja humanitaarabi valdkonnas ja avardab meie maailmapilti tipptasemel kriisiabi tööst juhtivates konfliktihaldusega tegelevates organisatsioonides.

Enne Eestisse tagasipöördumist elas Karin kolm aastat Vaikse ookeani Vanuatu saarestikus ja töötas sealse humanitaarkriisiga, mille põhjustas 2015. aasta tsüklon Pam. Inimesed kaotasid kodusid, vajasid infot, kuidas tulla toime kliimamuutustega ja kuidas saada ise hakkama kui abi mõnele saarele ei tule mitu nädalat. Sellistes olukordades tulevad appi rahvusvahelised humanitaarabi organisatsioonid, kes teevad sisuliselt ära riikide töö ja ühes sellises töötab ka Karin Maasel.

Tunda muret selle pärast, kas Süürias, Iraagis või Keenias on naiste ja laste ligipääs haridusele selline nagu mujal maailmas, on Karini jaoks igapäevane. Enne Vanuatut elas ta aastaid Belgias, Taanis, USAs, Inglismaal ja Tais, kus asuvad maailma suurimad abi andvad organisatsioonid ning koordineeritakse kolmandate riikide päästeprojekte. Töö viib Karinit igakuiselt nii sõjakolletesse, looduskatastroofide, näljahädade kui ka muude humanitaarkriiside piirkondadesse.

Laste tervise ja toitumise jälgmine Efate saarel Vanuatul

Karin, milles su töö seisneb? Meil siin Eestis on sinu valdkonnast ilmselt üsna piiratud arusaam, kuna siit suuri arenguabiprojekte eriti ei juhita. Eestlastele tundub ikka veel, et me oleme ise kannatajad, kuigi elame rahuajal looduslikultki rahulikus piirkonnas.

Minu jaoks on lastekaitse ja haridus eriti südamelähedased teemad. Aga eelkõige on mul uudishimu ühiskonna arengu vastu. Pärast ülikooli Inglismaal olin praktikal ÜRO peakontoris New Yorgis, siis töötasin Taani organisatsioonis Save the Children ning minu praegune töökoht – Finn Church Aid – on Soome suurim arengu- ja humanitaarabi organisatsioon. Suur osa meie tööst käsitleb hariduse küsimusi konfliktipiirkondades, kus lastel ei ole tavapärast ligipääsu haridusele või kus hariduse kvaliteet on konfliktijärgselt kannatanud. Palju töötame ka pagulastega Süürias ja Iraagis.

Eriti südamelähedane teema minu jaoks on lastekaitse ja haridus.

Sa kolisid 15-aastasena Hiiumaalt üksinda Taisse elama. Miks?

Ma lõpetasin Hiiumaa põhikooli ning kandideerisin Tallinnas paljudesse tipp-keskkoolidesse, aga ei saanud sisse. Ma olin viieline, kes ei suutnud Tallinnas kedagi enda usinuses veenda. Taisse erakooli sisse saades luges peale matemaatikaoskuse minu võimekus kriitiliselt ja analüütiliselt mõelda, ja oskus suhelda.

Umbes aasta pärast hakkasin nägema, kuidas see [Tai kogemus] aitab mind järgmisesse eluetappi ja et minu oskus suhelda kõikides kultuurikeskkondades on mu suurim tugevus. Mul pole kunagi olnud moosekandi hinge. Ma pole kunagi läinud välismaale sellepärast, et ma tahaks niisama reisida. Pigem olen endalt küsinud, miks ma sinna lähen, kas see aitab mu karjäärile kaasa, mis kogemusi see mulle toob? Mulle tundub, et täna on seda noorte seas vähe – pigem on reisimine selline glamuurne ja kift idee, et võtan oma seljakoti ja lähen reisin, mida kõike ma maailmas võin näha! Mind on aga kasvatatud küsima, et miks sa sinna lähed? Kui sul ei ole midagi, mis sind seal ees ootab, siis võibolla ei ole praegu aeg minna? Iga kord kui ma olen uude riiki kolinud või mingi uue katsumuse endale ette võtnud, siis olen seda püüdnud näha pikemas perspektiivis. Olen samas õnnelik, et minu töö on võimaldanud reisida ning näha väga palju riike, inimesi, pealinnast külani.

Ma pole kunagi läinud välismaale sellepärast, et ma tahaks niisama reisida.

Tsüklon Cook’i järgne ülesehitus Santo saarel, Vanuatu

Bakalaureus rahvusvahelises arengus ja magister humanitaarabi ja konfliktihalduse erialal – kuidas sa selliste valikuteni jõudsid?

Tais ma mõistsin, mida ma tahaks õppida ja mida ma tulevikus tahan teha – esimest korda oma väga kaitstud ja turvalises noores elus nägin tohutuid ühiskondlikke kontraste: kui sa oled vaene, sa oled väga vaene, ja kui sa oled rikas, sa oled väga rikas. Sealt algas minu huvi inimgeograafia, inimeste liikumise ja ühiskonna arengu vastu ja nii ma läksingi seda õppima ülikooli.

Kelleks sa väiksena saada tahtsid? 

Ma tahtsin saada ajakirjanikuks. Kasvasin üles CNNi vaadates – kuigi ma eriti aru kõigest ei saanud – kus maailma probleemid tunduvad nii põnevad. Räägitakse sõjast ja konfliktist ja näljahädadest ja poliitikast, see tehakse nii huvitavaks. Ma tahtsin olla inimene, kes kajastab seda. Christiane Amanpour, CNNi korrespondent on keegi, kes on minu eeskujuks – kuulivest seljas, ohtlikul tühermaal jutustamas kaamerasse uskumatu rahu ja distsipliiniga. Minu motivatsioon on pürgida selliseks tugevaks naiseks. Ma arvan, et olen teel sinna, aga pigem vaikse töömesilase rollis. Ma olen jõudnud sellele samale tühermaale, aga ilma kaamerata.

Ma tahtsin saada ajakirjanikuks. Minu motivatsioon on pürgida selliseks tugevaks naiseks nagu Christiane Amanpour.

Sa näed tööl olles nii palju häda ja viletsust. Mis on maailmas valesti?

Kõiki ressursse on maailmas piisavalt, aga need on jagunenud ebavõrdselt. Kusjuures sinna hulka käib ka ligipääs informatsioonile kui olulisele ressursile. Osa maailmast on informatsioonist nii üleküllastunud, et me üritame sellest nüüd põgeneda, et ei suuda enam – tahaks oma telefoni maha panna, infost paastuda. Ja samas on mingid riigid, regioonid ja ühiskonnagrupid, kellel ei ole absoluutselt ligipääsu informatsioonile. See võib olla haridus – et tüdrukutel ei ole võrdne ligipääs haridusele nagu poistel. Inimesed ei tea, millised on nende õigused ja kuidas enda õigustele ja infole ligi pääseda. Ma arvan, et kui inimestel oleks ligipääs infole ja haridusele, siis maailma ressursside jaotus muutuks. Kõigil peaks olema samad teadmised, baasteadmised, mis on nende õigused ja kuidas endale eluks vajalikele ressurssidele ligipääsu tagada.

Osa maailmast on informatsioonist nii üleküllastunud, et me üritame sellest põgeneda.

Sinu viimane elukoht enne Tallinnasse kolimist oli Vanuatu – pisike saareriik keset Vaikset ookeani. Kuidas elatakse Vanuatul ja mis sina seal tegid?

Neli aastat tagasi töötasin Kopenhaagenis, Save the Children organisatsioonis ja tegelesin peamiselt Süüria kriisiga. See tähendas iga paari nädala tagant kohapeal käimist ja läbipõlemise äärel töötamist. Üks meie kliimaprojektidest toimus sel ajal Vanuatul ning mul tekkis võimalus lühiajaliselt seda projekti juhtima minna – krabasin sellest kinni. Kolm kuud venis kolmeks aastaks. Kohtasin seal oma nüüdset abikaasat ja avastasin enda jaoks tervema elu- ja mõtteviisi. Minust küll ei saanud üleöö joogi ega mediteerija, aga ma ei olnud enam see orav rattas.

Vanuatut iseloomustab muidu tõeline töö ja eraelu tasakaal, lihtsus ja looduslähedus. Töö poolest oli elu nagu ikka, et hommikul lähed tööle ja õhtul tuled tagasi. Samas ma olen ettevaatlik, et mitte seda kogemust liialt romantiseerida. Troopilisel saarel elamisega kaasnevad teatud eelarvamused – mis saab elul olla viga kui on hea ilm, surf hommikust õhtuni ja ookean viie minuti kaugusel kodust. Aga tekib ka teatud klaustrofoobia ja eemalolek, elu ja inimeste üksluisus väsitab. Pärast kolme-nelja aastat tundsime end kõigest nii kaugel, et mõtlesime, et nüüd võiks proovida Eestis elada. Me oleme siiani nii elevil, et Eestis sa saad minna poodi või baari, kus sa ei tea mitte kedagi. Selline anonüümsus on tõeline luksus.

Minust küll ei saanud üleöö joogi ega mediteerija, aga ma ei olnud enam see orav rattas.

Inimestel on juba silme ees Vanuatu surfilained. Räägi sellest ka.

Vanuatul elades oli surfamine meie elu osa. Iga päev. Selles on midagi, mis saab sinu olemuse osaks. See on üks sellistest aladest, mis ei saa kunagi “selgeks”, sest ookean ja lained on iga kord erinevad – alati on see katsumus. Surfamine ja ookeani tundma õppimine on minu jaoks olnud midagi, mida ma kunagi ei taha unustada – ükskõik kus ma elan.

Elu Vanuatul on looduslähedane, aga seda ei maksa idealiseerida, ütleb Karin.

Meil on ikkagi natuke nagu ilublogi ka, kuigi see ei lähe praegu üldse teemasse. Paar sõna teemal sina ja ilu?

Pärast aastaid aktiivse päikese käes ja soolavee sees olemist on minu jaoks oluline, et kõik tooted, mida kasutan, oleksid võimalikult niisutavad ja naturaalsed. Minu öökapil on hetkel tähtis tegelane Björk & Berries „Botanist“ kätekreem, mis lõhnab nagu Hiiumaa männimets!

*

Loodetavasti süstis see intervjuu inspiratsiooni ja ideid nii tulevase erialavaliku kui ka noorena väga julgete otsuste tegemise valdkonnas. Samuti kummutas loodetavasti illusiooni kolmanda sektori inimestest kui kampsuniga udupeadest või et heategevus piirneb jõulutunneli ajal paari euro annetamisega. Humanitaarabi ja kriisihaldus on valdkond, kus tehakse ära töö, mis peaks olema tegelikult riikide enda teha. Aga mitte kõik riigid ei lähtu erinevate inimrühmade vajadustest ja õigustest ning seetõttu kannatavad miljonid inimesed. Seepärast sekkuvad teised riigid oma oskuste ja infoga.