Mari Ojasaar maailma servalt

Kuigi Mari Ojasaar elas kevadel kolm kuud muretuna näivat elu koos oma ilusa perega Hiiumaa metsade rüpes Eesti kõige ookeanilikuma mere ääres Hiiumaal, tegeles ta terve selle aja intensiivselt oma suure unistuse elluviimisega. Nimelt lasteraamatu „Lepatriinu lugu“ illustreerimise ja kirjutamisega. Kui see pole nagu elu pere-kodu-disaini-elustiiliajakirja veergudelt, siis meie ei tea, mis on.

Otsustasime uurida, kes on Mari Ojasaar ja kuidas üks asi viib teiseni ning ühel hetkel avastada, et unistustest on saanud reaalsus. Kõne Mariga kulgebki nagu mööda täitunud soovidest koosnevat teerada, taustaks linnulaul ja metsakohin.

Iga päev on uus

„Eks me oleme iga päev natuke erinevad kui eile,“ ütleb Mari kui palun tal endast rääkida.

„Praegu olen üks naisterahvas, kes naudib hetke oma elus, kus on väikesed lapsed. Saan paralleelselt lapsi kasvatada ja oma loominguga tegeleda. Mingi aeg tagasi sai nagu visualiseeritud, et nii tore oleks teha midagi, mis tuleb hingest.“

Kui Mari räägib, siis võiks peaaegu iga sõna järele punkti panna, sest tema mõte on täpne. Ta näib täpselt teadvat, kes ta on ja mida ta iga päev oma eluga peale hakkab. Aga see ei ole selline ma-teadsin-juba-kolmeselt-et-tahan-saada-arhitektiks enesekindlus, vaid see on malbe, sihikindel teadmine iseenda olemasolust ja elu väikestest detailidest – teadmine, et sa oled see, mida sa ise endast teed. Ja et sa võid kõike soovida, kõigest unistada – aga siis tuleb selle suunas ka liikuma hakata. Looming ja oma reeglite järgi elu seadmine tuleb Mariga vesteldes peaaegu igas lauses välja.

Võtame kasvõi Mari „töökoha“ (jutumärkides seepärast, et Mari ei nimetaks seda klassikalises mõttes tööks kui ta oma illustratsioone ja disaine loob) – Kuma Disaini – teate ju küll neid armastatud liblika-prosse ja tikanditega pusasid. Ühel hetkel oli vaid unistus, mida veeretati koos elukaaslase Jesper Parvega ümbermaailmareisil – ja mõni aasta hiljem – on see täitunud. Mari ja Jesper on justkui täpselt need inimesed, kes „mõtlesid välja“, nad mõtlesid ise välja, millist elu nad soovivad, ja siis hakkasid sinna suunas liikuma. Väikeste, aga teadlike sammudega elavad nad oma unistust täpselt nii nagu kunagi kaugel maal reisides silme ette manasid. Nad loovad ise oma reaalsust.

Teisel pool maakera reisimine aitas unistustel selgineda

„Ma õppisin ülikoolis äri, spetsialiseerusin turundusele. Aga jätsin pooleli, sest see oli minu meelest liiga jõuline ja ma olen liiga kunstnik, loominguline. Nii ei saa äri teha, mina annaks kõik tasuta ära,“ naerab Mari.

„Jätsin kooli pooleli ja läksin hoopis jumestust õppima. Tegelesin meigikunstiga 12 aastat ja tegin esimese pausi kui läksime pooleteiseks aastaks Jesperiga reisima. Minu armastuseks oli just fantaasiameik, olin selles ka väga edukas… aga reisile minnes jätsin (meigi)kohvri maha. Ma arvasin, et hakkan Austraalias maasikaid kasvatama, aga hakkasin hoopis veel rohkem meigiteemaga tegelema. Austraaliast reisisime edasi Aasiasse, ja seal ma ei tahtnud kohe kindlasti meigikohvriga ringi käia.“

Meigikohver teistkordselt hüljatud, jäi loominguline rahutus siiski sisse. Mari asus ostma joonistamisraamatuid ja ise joonistamist õppima. Lõuendiks sai nägude asemel paber ja kaheksa aastat tagasi kerides võiks ju öelda, et joonistamisraamatute ostmisest sai alguse oma raamatu unistus, mis tänaseks on täitunud. Üks samm viib teiseni.

„Ma imetlen tegelikult väga naisi, kes jõuavad laste kõrvalt minna ülikooli. Olla natuke eemal. Ma ise olen kogu aeg kodus ja lasen lastel end inspireerida. Aga pean väga lugu naistest, kes julgevad jätta lapsed hoida ja lähevad teevad ise suuri tegusid,“ räägib Mari.

Elu murdepunktidest

„Üks oluline verstapost oli see kui ma Jesperiga kokku sain. Et sa üldse leiad õige inimese enda kõrvale – mul oli nii suur unistus ümber maailma minna reisima. Üksinda poleks ma seda teinud. Aga leidsin elukaaslase, kellega me ühes rütmis hakkasime liikuma.

Mari jääb korra mõttesse ja lausub nagu muuseas, et see fake it til ju make it peab ikkagi paika. „Kui sa selle läbi hammustad, saad aru, et vau, kõik on võimalik. Austraalias ellu jäämine – olime Jesperiga mõlemad sellest väga lummatud. See on nii hea elukool, kuidas müüa ennast või oma toodet,“ ütleb ta.

Austraalias ja Aasias reisimine oli Mari sõnul tõeliselt hea eneseületus, tuleproov, kuidas saada hakkama uues keskkonnas. Kõik asjad hakkasid justkui seal idanema. Tagasi tulles oli Maril ja Jesperil teadmine, et ei pea astuma tagasi „süsteemi“, tavalisse ühiskonda, vaid teha asju omamoodi. 

Ilutooted, mis on Mari vannitoas koha sisse võtnud.

Ma teen ise endale ülikooli

„Kuma Disain saigi alguse mõttest, et saaksin teha midagi igast maailma nurgast, ükskõik kus ma olen. Ja et see võiks olla toode. Hakkasin nuputama liblika prossi… Ma olin tegelikult kahe vahel, et kas minna ülikooli või hakata tootma, aga siis sündis Aaron ja ma otsustasin, et teen ise endale ülikooli. Liblikate tootmisega tekkiski iga kuu uus programm: pakend – turundus – pildistamine – müük, see kõik oli hästi põnev. Siis kui Aaron oli sündinud, kärutasin mööda linna ja viisin liblikaid poodidesse laiali.

Aga ma olen nii padu kunstnik, et kontoris minust küll väga palju abi ei ole. Meil on firmas nii, et inimesed, kes minu heaks töötavad, võivad ise otsustada. Nad on väga hinnatud sellel positsioonil, kus nad on. Pärast meie kõne on mul just videokõne oma meeskonnaga.“

Laste kasvatamisele (Maril on kaks poega, 6-aastane Aaron ja 2-aastane Thor) läheneb naine samuti pigem loominguliselt andes neile palju vabadust ja soovib, et suhe oleks vaba ja mõnus. Üks hea lastega rahulikuks jäämise nipp: „Ma kujutlen, et see, kelle peale ma tahaks karjuda, ei ole laps, vaid täiskasvanu – aga täiskasvanu peale sa ei hakka ju karjuma – et kuidas ma siis rahulikult seletan, mis mina asjast arvan. See kui keegi on väiksem ja totum ei anna mulle õigust karjuda või põrutada.“ Kuldsed sõnad.

Tagurpidi loogika juhatab mured eemale

Mu küsimuse peale, et tema elu sotsiaalmeediat jälgides tundub kõik nii ilus ja harmooniline, et kas tema peas on vahel ka muremõtteid või maailmavalu. Mari näib isegi üllatunud olevat ja sõnab, et ta ei ole kindlasti täiuslik naine, ema ega inimene – aga samas on muretsemine energia ja fookuse ära andmine. Sa lood ise seda muret ja seda pole ju tegelikult vaja. „Isegi nüüd selle haiguse (Covid-19 kevadise suurleviku) ajal ma mitte ei muretsenud vaid saatsin meile head tervist. Või siis näiteks, et siin Hiiumaal on palju puuke, aga mina mõtlen, et mu pere on hoitud. Üritan selle nagu teistpidi keerata.“ 

Mentor omast perest võtta

„Paar aastat tagasi avastasin Melissa Ambrosini podcasti (Melissa Ambrosini on austraallanna-toim.). Siiamaani on Austraalia natuke hingel, see Austraalia vaib on nii inspireeriv, midagi jäi kripeldama… ma mõtlen, et see ütlus, et need viis inimest, kellega sa üldjuhul oma aja veedad, siis muutud ise nende sarnaseks. Ma mõtlen, et kuigi ma kuulan „vaid“ tema podcaste, siis Melissa Ambrosini on ka üks neist viiest minu-inimesest. See oleks ju nii lahe, et sa saad muutuda oma eeskuju sarnaseks. Samuti on Jesper minu jaoks väga suureks eeskujuks, ta on nii kiftilt ennast ise üles kasvatanud. Ta lõpetas korvpallikarjääri, otsis ennast ja on jõudnud sinna, et kulgeb omas rütmis, mõtleb kastist välja, julgustab mind ja lapsi. Õnn on leida end sellest hetkest, et saan sellise inimesega koos elada. Mentor on kohe olemas.“

Mari lemmikud on Löwengripi The Cure juuksemask ja näopesugeel Clean & Calm

Ankeet

  • Löwengripiga mul on hästi positiivne suhe. Kui jäin esimest last ootama, siis muutusin lõhnadele hästi tundlikuks. Löwengripi tooted on aga nii hea lõhnaga ja sobivad. Malbed ja naiselikud, ei ole üldse pealesuruvad. The Cure juuksemask näiteks. Clean & Calm näopesugeel samamoodi. Muidu kui meigieemaldus on tüütu, siis selle geeliga on hästi meeldiv. 
  • Raamat „Lepatriinu lugu“ – minu unistuse täitumine. Unistused saavad teoks kui sa sellega tegeled. Aga lugesin hiljuti uuesti läbi ka „Alkeemiku“.
  • Linnulaul. Naudin kõiki loodushääli. Olen täielikus õndsuses kui saan kuulata lindude laulu.
  • Bali. Oleme mere ääres, ujume, sööme head toitu, käime linnas, räägime inimestega. See kõik on nii inspiratsiooni täis. Laste ja puhkamise rütm.
  • Parim nõuanne. Äkki see, et mis Jesper kogu aeg jahub, et mõtleks kastist välja teeks omamoodi?

Ja üks asi veel

„Järgmine asi, mis teeb mind õnnelikuks on minu otsus. Kui lapsed jooksevad ruumi sisse, kui ma plaanin tööd teha, siis on minu valik – kas ma kurjustan või otsustan, et mul on hea meel, et mul üldse on lapsed. Iga hetk on minu otsus. See hetk kui ma saan oma raamatu oma näppude vahele, teeb mind järgmisena ka väga õnnelikuks.“

Tänaseks on „Lepatriinu lugu“ nii Mari kui ka paljude tema fännide peredesse jõudnud. Nii need unistused täituvad – ise tegutsedes.